Üks ese, üks lugu: kuidas teha kodune mälestusintervjuu

Vana kohvitass, koolifoto või kulunud tööriist võib avada loo, mida pere pole varem kuulnud. Küsimus „räägi kogu oma elust” on seevastu nii suur, et jutustaja ei pruugi teada, kust alustada. Koduse mälestusintervjuu jaoks tasub valida üks ese ja üks olukord. Nii tekib vestlus, millel on selge algus ning mille saab lõpetada enne, kui kuulajad või jutustaja väsivad.

Pimedam sügisõhtu sobib selliseks kohtumiseks, kuid sellest ei pea tegema suurt perekondlikku projekti. Esimese korra tulemus võib olla lühike helisalvestis ja paar lauset eseme kohta. Oluline on, et jutustaja sooviks osaleda ning saaks ise otsustada, mida jagada. Mälestus ei muutu väärtuslikumaks selle tõttu, et temalt küsitakse korraga rohkem või keerulisemaid küsimusi.

Vali ese koos jutustajaga

Palu inimesel valida midagi, mille lugu ta tahaks rääkida. See võib olla foto, riideese, retseptivihik või ese, mida enam alles pole, kuid mida ta hästi mäletab. Ära vali tema eest tingimata kõige pidulikumat või vanemat asja. Igapäevane ese võib anda palju konkreetsema jutu: kes seda kasutas, kus see seisis ja millal see esimest korda koju jõudis.

Kui kasutate fotot, vaadake enne, kas jutustaja soovib rääkida kõigist sellel olevatest inimestest. Kõrvalise pereliikme eraelu ei pea muutuma vestluse sisuks ainult sellepärast, et ta jäi pildile. Pane esialgseks pealkirjaks eseme nimi, näiteks „sinine kohvitass”. Suur pealkiri „meie pere ajalugu” võib tekitada tarbetu tunde, et ühe istumisega tuleb kõik tähtis ära öelda.

Leppige kokku, kellele lugu jääb

Enne salvestamist selgita, kas tahad faili ainult endale, jagada perega või kasutada hiljem avalikult. Need on erinevad kokkulepped. Oral History Association rõhutab teadlikku nõusolekut ning seda, et osaleja mõistaks kavandatud kasutust. Koduses vestluses tähendab see lihtsat ja arusaadavat juttu enne nupu vajutamist, mitte oletust, et lähedane suhe annab automaatselt loa igasuguseks jagamiseks.

Küsi eraldi luba salvestada ja luba valminud faili edasi saata. Paku võimalust mõni osa hiljem välja jätta. Kui inimene tahab lihtsalt rääkida ilma salvestuseta, võibki kohtumise tulemus olla ainult ühine õhtu. Ära suru teda ümber mõtlema väitega, et muidu lähevad kõik mälestused kaotsi. Pereprojekt peab jätma jutustajale valiku nii alguses kui ka pärast vestlust.

Tee tehniline proov enne päris lugu

Telefonist võib täiesti piisata. Aseta see stabiilsele alusele ning tee lühike proov, kus mõlemad osalejad räägivad tavalisel häälel. Kuula tulemus kohe üle. Vaata, kas laua vastu puutumine, köögiseade või aknast kostev heli katab jutu. Lõpliku salvestise avastamine alles järgmisel päeval ei aita, kui kõige vaiksemalt räägitud osa jäi juba kuuldamatuks.

Pane teavitused vaikseks ja veendu, et telefonil oleks piisavalt ruumi ning laengut. Ära paigalda kohtumise ajal uut tundmatut rakendust, mis nõuab kontot ja hakkab faile pilve saatma. Kasuta vahendit, mille salvestamise ja leidmise oskad läbi proovida. Kui tehnika tõrgub, võid teha kokkuleppel märkmeid. Vestlust ei pea katkestama selleks, et saavutada täiesti laitmatu stuudioheli.

Küsi olukorra, mitte õige vastuse kohta

Alustuseks sobib „Kuidas see ese meie koju tuli?” Edasi küsi „Kus see tavaliselt oli?” ja „Kes seda kõige rohkem kasutas?”. Need küsimused jätavad jutustajale võimaluse valida oma suund. Väldi vastust ette andvat sõnastust, näiteks „See oli ju sinu lemmiktass?”. Kui tahad täpsustada, küsi rahulikult, mille järgi inimene seda aega või olukorda mäletab.

Võid ette valmistada viis küsimust, kuid neid ei pea kõiki esitama. Kui üks vastus viib huvitava igapäevase seigani, jää selle juurde. Palu kirjeldada ruumi, tegevust või konkreetset hetke. „Mis laual veel oli?” võib tuua esile detaili, mida üldine ajalooteemaline küsimus ei ava. Samas ei ole vaja iga pausi kohe järgmise küsimusega täita.

Jäta ruumi vaikusele ja eri keeltele

Kuulaja saab olla kohal ilma kogu aeg häälega kinnitamata. Noogutus või pilk segab salvestist vähem kui iga lause peale öeldud „jah”. Ära lõpeta jutustaja lauseid tema eest, isegi kui arvad teadvat, kuhu lugu jõuab. Kui meenutamine vajab aega, lase pausil olla. Vaikus ei tähenda automaatselt, et küsimus ebaõnnestus või vestlus tuleks kohe uuele teemale viia.

Mitmekeelses peres võib üks mälestus tulla eesti, teine vene või mõnes muus keeles. Las jutustaja kasutab talle sobivat keelt. Kui hiljem lisad tõlke, hoia algne salvestis alles ja erista tõlge originaalist. Mõne eseme või koha vana nimi võib olla loo osa. Ära asenda seda automaatselt tänapäevase vastega, ilma et algne sõnastus kusagil säiliks.

Ära muuda erinevat mälestust vaidluseks

Teine pereliige võib sama sündmust teisiti mäletada. Kui ta on kõrval, paku talle oma lugu hiljem eraldi rääkida. Ühine faktivaidlus võib esimese jutustaja mõtte katkestada. Intervjuu ei pea kohe otsustama, kelle versioon on õige. Märgi vajaduse korral, et kuupäev või detail vajab kontrollimist, ning jäta eri inimeste kirjeldused esialgu eraldi.

Mälestus ja dokument on erinevat liiki allikad. Hiljem võib vaadata foto tagakülge, kirja või muud olemasolevat materjali, kuid parandust ei tohi salvestises märkamatult jutustaja suhu panna. Kui kirjutad lühikokkuvõtte, erista „jutustaja mäletab” ja „dokumendil on kirjas”. See hoiab perekonnaloo ausana ning ei nõua, et iga meenutus muutuks kontrollitud ajalooliseks väiteks.

Kaasa laps ühe jõukohase rolliga

Laps võib valida ühe küsimuse, hoida eset kaamera ees või joonistada pärast loo juurde pildi. Ära anna talle ülesannet kogu intervjuud juhtida, kui see tundub liiga suur. Lepi kokku, et eset ei pöörata ega kolistata salvestamise ajal. Kui asi on habras, võib vaadata fotot ja lasta originaali käsitseda inimesel, kes teab selle seisukorda.

Pärast vestlust küsi lapselt, milline detail talle meelde jäi. See ei ole teadmiste kontroll. Võib juhtuda, et täiskasvanute jaoks kõrvaline asi, näiteks vana köögi värv või koolitee pikkus, muutus tema jaoks loo keskpunktiks. Märgi see tähelepanek eraldi, mitte ära kirjuta seda jutustaja algse jutu sisse. Nii jäävad eri põlvkondade hääled äratuntavaks.

Pikk salvestis ei vaja kohe täielikku ümberkirjutust

Kui juttu tuli rohkem kui ootasid, tee kõigepealt lihtne sisukord. Märgi salvestise ajakoht ja paar sõna, näiteks „tassi ostmine” või „esimene külaline uues kodus”. Ajatähised aitavad leida huvitava osa ilma kogu faili uuesti kuulamata. Need ei pea väitma, et oled iga lause üle kontrollinud. Täieliku ümberkirjutuse võid teha hiljem, kui selleks on tegelik vajadus ja kokkulepe. Hoia ka sisukorra juures sama jagamispiirangut, sest lühike pealkiri võib samuti sisaldada infot, mida jutustaja ei soovinud avalikult jagada.

Tee failile arusaadav kaasinfo

Pane failinimesse kuupäev, jutustaja kokkulepitud nimi ja eseme lühinimi. Lisa väike tekst: kes rääkis, kes küsis, mis keeles ning millised jagamispiirangud kokku lepiti. Kirjuta juurde, kas tegemist on algse või toimetatud versiooniga. Fail nimega „salvestus lõplik uus” ei aita mõne aasta pärast mõista, milline lugu seal sees on või kellele seda näidata võib.

Kuula valmis tulemus koos jutustajaga üle, kui ta seda soovib, ja tee kokkulepitud parandused. Hoia vajalik koopia turvalises kohas ning ära saada linki automaatselt suurde perevestlusse. Esimene õnnestunud lugu võib jäädagi üheks looks. Kui soovite jätkata, valige järgmisel korral uus ese või teine jutustaja. Väike lõpuni tehtud mälestus on väärtuslikum kui tohutu pooleli jäänud arhiiviplaan.